Laps ei söö: 5 nõuannet, mis aitavad
Kõrvale lükatud taldrik, kõrvale pööratud pea ja tugevalt kokku surutud huuled – lapsed ütlevad toidule väga sageli kindla „ei“. See ei ole sugugi haruldane, pigem vastupidi, kuid paljude lapsevanemate jaoks tekitab lapse söömisest keeldumine suurt muret ja süütunnet. Lapsele järeleandmine ning iga suutäie pärast kauplemine muudab köögi aja jooksul tõeliseks lahinguväljaks. Tegelikult ei ole sellesse võitlusse vaja sukelduda, sest söömisest keeldumine on enamasti lihtsalt üks arenguetapp, iseloomujoon või loomulikult vähenenud isu. Selle asemel, et võidelda, püüdke parandada lapse suhet toiduga – selles aitavad käesolevas artiklis toodud nõuanded.
1. Veenduge, et laps tõepoolest ei söö
Mõnikord võib esmapilgul tunduda, et laps ei söö, kuid tegelikult võib tema päevane toidukogus olla üsna suur. Lapsed keelduvad sageli õhtusöögist või köögiviljadest, kuid näksivad meelsasti terve päeva jooksul. Küpsised, näkileivad, püreed ja mahlad annavad samuti piisavalt kaloreid. Kui lapse areng ja kasv on normaalsed, saab ta tõenäoliselt piisavalt toitaineid. Vahel on ka täiesti loomulik, et ühel päeval on isu väiksem ja järgmisel suurem.
Proovige järgmist tegevusplaani:
- Jälgige nädala jooksul ja pange kirja kõik, mida laps sööb (ka kõik vahepalad!). Väikelaste isu võib olla väga kõikuv, seega aitab jälgimisperiood märgata seaduspärasusi ning hinnata, kui palju laps tegelikult sööb.
- Kui laps on energiline, mänguhimuline, areneb normaalselt ning tal ei ole terviseprobleeme, on söömisest keeldumine tõenäoliselt lihtsalt omamoodi jõukatsumine – ärge laske end sellest provotseerida.
- Kui lapse kehakaal langeb, ta kurdab valu, piirab tugevalt oma toiduvalikut või kardab süüa, tasub kindlasti arstiga nõu pidada.
2. Looge rahulik söömiskeskkond
Lapsed tajuvad väga hästi meie emotsioone, seega ei julgusta pingeline õhkkond söögilaua ääres neid kindlasti sööma. Suutäite lugemine või ähvardamine, et magustoitu ei saa, ei aita, vaid muudab lapse tõenäoliselt veelgi kangekaelsemaks ning võib pikemas perspektiivis kujundada söömise ebameeldivaks kogemuseks. Selle vältimiseks looge meeldiv õhkkond:
- Istuge kõik koos laua taha. Kui laps näeb, et teised pereliikmed söövad sama toitu, tekib talgi soov seda proovida.
- Vältige survet ja ähvardusi. Asendage „Sa pead kõik ära sööma“ näiteks sõnadega „Kas soovid maitsta? Ma arvan, et see võib sulle meeldida!“.
- Ärge jälgige ega kommenteerige pidevalt lapse söömist, sest see tekitab lisapinget ja võib põhjustada konflikte. Isegi kui laps sööb vaid mõned suutäied, ei ole selles midagi halba.
- Loobuge ekraanidest. Telefonid, tahvelarvutid ja televiisor hajutavad tähelepanu. Söömise ajal tuleks neid vältida, sest laps alles õpib oma keha signaale märkama ja neid usaldama. Väikesed lapsed ei tunne sageli veel hästi ära näljatunnet, kuid just see on tervisliku suhte kujunemisel toiduga väga oluline.
Rahulik ja meeldiv õhkkond söögilaua ääres annab aja jooksul suurepäraseid tulemusi ning laps hakkab sööma ilma sundimiseta. Regulaarne toidu pakkumine ja pingevaba keskkond on tasakaalustatud toitumise võti.
3. Järgige kindlat söögirutiini
Lastele meeldib näksida, kuid pealtnäha süütu küpsis autos või puuviljapüree pargis võib teha rohkem kahju kui kasu. Isegi väikesed vahepalad tähendavad väikese lapse jaoks palju, seega ei maksa imestada, kui ta pärast neid põhitoidust keeldub. See ei tähenda, et vahepaladest peaks täielikult loobuma – oluline on luua kindel söögirutiin ja sellest kinni pidada. Klassikaline näide on kolm põhitoidukorda (hommiku-, lõuna- ja õhtusöök), üks või kaks vahepala (ainult vajadusel) ning söögikordade vahel vesi (ilma mahlade ja magusate jookideta).
Püüdke süüa iga päev enam-vähem samadel kellaaegadel. Nii harjub lapse organism ära tundma, millal on söögiaeg ja millal paus, mille jooksul toitu ei pakuta. Just pauside ajal kujuneb loomulik näljatunne. Kui laps keeldub söömast, ärge pakkuge talle kohe vahepalasid asendusena – sellest võib kiiresti kujuneda halb harjumus. Palju parem on rahulikult oodata järgmise söögikorrani, mil laps on juba tõenäoliselt näljane.
4. Kaasake laps toidu valmistamisse
Olete ilmselt märganud, et laps tahab sageli toitu maitsta just siis, kui seda valmistate. See on täiesti loomulik uudishimu ning seda tasub enda kasuks kasutada. Väike abiline võib teha lihtsamaid töid, näiteks pesta köögi- või puuvilju, panna need kaussi, segada tainast või valida oma lemmiktaldriku. Nii on tal palju põnevam proovida toitu, mille valmistamises ta ise osales. Võimalus toiduvalmistamises kaasa lüüa muudab söömise kohustusest toredaks tegevuseks. Lisaks aitab see lapsel varakult arendada iseseisvust ning õppida oma vajaduste eest hoolitsema.
Oluline on ka võimalus valida. Muidugi peaks valik olema piiratud, sest täielik vabadus võib väikese lapse hoopis segadusse ajada. Võite pakkuda näiteks kahte või kolme varianti: „Kas soovid porgandi- või kurgitükke?“ Võimalus ise otsustada tundub lapsele kutse koostööks ning tekitab positiivseid emotsioone.
5. Austage lapse piire
Ärge jälgige kinnisideeliselt, mida laps sööb, ega lugege iga toitainet või suutäit. See annab sageli hoopis vastupidise tulemuse ja viib konfliktideni. Kõige olulisem eesmärk ei ole tühi taldrik, vaid hea suhe toiduga. Selle kujundamisel aitavad laste sööginõud ning võimalus valida, millisest taldrikust ta täna süüa soovib. Muutke iga söögikord omamoodi mänguks: pakkuge lisaks tuttavatele toitudele ka üht uut maitset ning laske lapsel ise otsustada, kui palju ja mida ta oma taldrikule tõstab.
Vältige lapse kommenteerimist või siltide külge kleepimist, sest see tekitab vaid tarbetut pinget. Kui laps keeldub söömast, ärge sundige teda. Võib-olla ei soovi ta praegu süüa, kuid järgmise söögikorra ajaks on tal juba kõht tühi. Üks vahelejäänud söögikord ei ole tragöödia – olukorda tuleb hinnata pikema aja jooksul. Väikesed sammud positiivse suhte kujundamisel toiduga aitavad aja jooksul luua tervislikud toitumisharjumused.
